Teeleht

Teaduslik nimetus: Plantago maior L.

Süstemaatika: perek. teeleht - Plantago; suguk. teelehelised - plantaginaceae

Kirjeldus: Sage sillutamata teedel ning muudes tallatud paikades. Suure juurekimbuga mitmeaastane rohttaim. Õieraag (vars) kuni 40 cm kõrgune. Õitseb juunist septembrini.

Rahvalikke nimesid: soonterohi, võidumehed, venindhaiguserohi

Mesiniku kommentaar: Rangelt võttes ei pea mesinik teelehte päriselt oma kogudusse kuuluvaks. Esiteks pole ta lihtsalt harjunud "teetittesid" rohtu valmistades kasutama ja teiseks - ega mesilasedki sealt miskit saa. (Kui aus olla, mesinik eelistabki lasta oma rohud mesilastel kokku koguda. Looduses peab valitsema tasakaal. Ja kuna meelinnud on väga virgad, on mesinik lihtsalt sunnitud endas laiskust arendama, et seda suurt virkusekogust kuidagi tasakaalustada.)

Ometigi on teeleht üks õpetlik leht. Aastaid tagasi mööda taimetarku ringi käies pani mesinik kord väga imeks kuuldud ütlust, et kui vanaaja inimesed siiamaile tulid, siis võtsid nad oma taimed kaasa. Mesinik tavatses tol ajal reisida nõnda, et kaasaskantavad asjad mahtusid kilekotis näpu otsa, raha mitte rohkem kulutades, kui kodus elades. Ja äkki, keegi kusagil minevikus matkab poolt taimeriiki kaasa lohistades. Isegi piibli Noa laeva loos ei tulnud tegelastele pähe taimestikku sisse pakkida (ega sel teemal fantaseeridagi). Pealegi kasvavad taimed juba niikuinii seal (ja ainult seal), kus nad keskkonnatingimustega kohastunud on.

Aga kui järele mõelda? Teelehe elu jälgides võib mõista, mismoodi see taimede kaasa toomine - või nende ja inimeste ühine tulemine - välja võis näha. Laialt on teada, indiaanlased hüüdsid toda uues maailmas tundmatut rohuliblet valge mehe jalajäljeks. Teeleht tuli kõikjale, kuhu esimesed kahvanägudega uudisasukad jõudsid. Meie maakeeles hüüti varemalt teelehte võidumeesteks, sõjameesteks. Tõepoolest on nende varred reipalt püsti, nagu võiduka sõjaväe odad. Sama nimetuse alltekst on, et teelehte seostati siingi kandis niisuguste meestega, kes algselt hõredalt paiknenud inimasulate vahel edasi-tagasi trampima hakkasid, eesmärgiks võit, kasum. Ajaloolased ütleksid: kaubanduse teke, riikluse kujunemise alged.

Ning edasi - kirjeldatud meeste lojaalsusest omanimelisele taimele räägivad meile teelehe kasutusviisid ravitsemises. Pärimused märgivad teelehe panemist haiget saanud kohale (mitte ainult lahtistele haavadele, mis rohkem raudrohu ampluaa on). Teelistel juhtub venitusi, hõõrumisi, põletamisi ikka ja olgu sõjamehe oda pärast lahingut ükskõik kui reipalt pea kohal, ja mitte murdununa kraavis, jahutav teeleht kompressiks kulub mõne korraliku mataka kohale ometi ära. Kauaks teele jäädes võib juhtuda, et söök saab nii otsa, et miskit võtta ei olegi. Tekib oht, et organism iseennast hammustab. Sel juhul on võetud teeleht, peeneks näritud ja alla neelatud, uskudes saavat kaitset maohaavade vastu. Üldse on "teetiteheina" närimine usutud koormusi, klobimist ning valu taluda aitavat ning verejooksu pidurdavat - nii et miks mitte seda juba enne teele või sõtta minekut süüa?

Nagu mainitud, põhjus sellest taimest rääkimiseks on näitlikkus, kuidas see osutab kokkukuuluvusele ühtede inimeste - olgu nad pealegi võidumehed (või laiad lehed) - ja rohtude vahel. Samad mehed ilmselt ei seletanud nende taimede suhet endasse nii, nagu tänapäeva botaanikud seda teevad. (Nad arvatavasti ei olnud üldse eriti pika jutuga tegelased, ja ega polegi kõik teadvus verbaalne). Aga nad nägid "umbesoontelehti" endale järgnevat, harjusid nendega ja uskusid seda taimekest end kaitsvat.

Veelgi varasemal ajal - kui nüüd mitte rääkida ühest isikust - tuli aga teelehe-meestest vähema trampimisega lõuna poolt mesinik (kui niisugune), kaasas lisaks meelindudele terve ökosüsteem, sadu taimeliike sisaldav puisniit. Rännakul läks muidugi üht-teist kaduma, ilmaasjata ei ütle vanasõna: kolm korda kolida on sama, mis kord põleda. Hull on hoopis, et sama puisniidu viimaste lappide eest peavad praegu võitlust veel üksikud maamehed, selg tihti vastu merd. Mesinik (kui uuesti konkreetsest tegelasest rääkida) on ettevaatlik fatalismi-teemaliste väljaastumistega. Aga ta on kuulnud ennustust, et kui jäetakse võssa kasvama need aastatuhandete jooksul hooldatud maad, hakkab eesti rahva (sellisena nagu meie seda tunneme) aeg möödas olema.

Tagasi "võidumeeste" juurde tulles - kuigi need pole mesiniku rohud, aga parema vastutaja puudumisel on tema käes hoiul (sobival aadressil edasirääkimiseks) veel üks nende kasutus. Ääri-veeri alustades: maohaavadest oli juttu, piiblist ka, tolles raamatus ühest piiratud linnast pajatavas olukirjelduses öeldakse inimestele - te sööte oma käsivarte liha. See on päris tabav ütlus2) sümptomite kompleksi kohta, mis tekivad ülerahvastuses kokkupressitud, tegutsemisvõimaluseta inimestel. Niisugust olukorda varema aja sõjamees, kui ta võidumees tahtis olla, endale muidugi lubada ei saanud (kuigi piltlikult öeldes leidub alati keegi, kes lihtsõjamehele pähe astub) ja seda mõju olevat eemal hoitud "soontelehte" tarvitades, nii lihtsalt värskeid lehti närides, kui neid tagavaraks kogudes. Mingit keerulist nõidust asja juures ei olnud, taimi lihtsalt söödi, nagu nad olid.

Kasutus: On ka ametkondlikus meditsiinis küllalt demokraatlik. Lehtedest valmistatakse teed, seemneist nn. limajooki (isuäratav nimetus, mis?). Tee tõmbamisaeg on 10-15 min., sobiv kogus supilusikas klaasi vee peale.

Joonealused remargid:

1) Nagu moodsatel olümpiamängudel, tähtsaks sai mitte võit, vaid maksimaalne võit, rentaabluse tõstmine.

2) Mitte et nad hambad biitsepsisse lööksid, vaid organism ise justkui imeks kätest jõu ja hingest pealehakkamise välja (eriti lastel, vaadake linnakoolide õpilaste käsi!), edaspidi kaasnevad sageli maohaavad.