Sinilill

Teaduslik nimetus: Hepatica nóbilis Mill.

Süstemaatika: perek. sinilill - Hepatica; suguk. tulikalised - Ranunculaceae

Kirjeldus: Mitmeaastane taim kompaktse, tumepruuni juurikaga. Kolmehõlmsed juurmised lehed arenevad pärast varakevadist õitsemist, eelmise aasta lehed talvituvad ja närbuvad üldiselt õitsemise lõpuks. Sage metsas, puisniidul, võsas.

Rahvalikke nimesid: võlased, surmalill, jürilill, külmaelas

Mesiniku kommentaar: "Keltsalille" külmataluvus on hämmastav ning veelgi silmatorkavam on inimeste igakevadine entusiastlik retk võpsikutesse või vähemalt turule samade "jääkannikeste" koju tarimiseks. (Et lumekannikesel teine plaan on - nimelt värsket toitu otsima tulnud mesilaste abiga korraldada, et tulevail aastail jälle sinililled õitseksid - see lugu on teisest laulust.) Peaaegu tahaks uskuda, et sinilillepalverännaku taga on mingi vanem kevadine, praeguseks kustunud rituaal. Sest külmavõlalill pole tubase dekoratsioonina nii silmatorkav, et temale pööratavat tähelepanu õigustada.

"Talihali", väike rohulibleke, jääb suvel täielikult teiste taimede varju. Seetõttu elab "külmaelas" aktiivse elu ära muu looduse raagus olles, külmal varakevadel ja hilissügisel. Nii ongi vanarahvas julguse kokku võtnud ning "surmalillest" ettevaatlikult rohtu keetnud, kui on tulnud päris külma kätte jäädes asju ajada. Kaotusteta - inimelude mõttes - seejuures läbi saadud ei ole. Ometi on saadud ka kaitset karmimat tüüpi "maaliste" vastu, millede mõju teaduslikus keeles reumaatiliste, hamba-, peavalude, isegi luukasvajatena kirjeldatakse.

Nagu (püha) Jüri lillele kohane, on sinililles sisemist tuld piisavalt, et värskelt nahale põletushaavu jätta, ning kuivatatult - kui jahutav vesi välja aurab - südamele või muudele nõrkadele siseelunditele revolutsioon korraldada. Ometi on ajaloos olnud keegi - kas siis "sinisekülmarohu" lähedane sugulane või piisavalt katselenduri verd isik - kes sinilille kasutusjuhendi on koostanud. Paar põlve tagasi teati inimesi, kes muretult toda mürgist taime huvitavate jookide valmistamisel tarvitasid, ilma seejuures kedagi tapmata. Mesinik praegusel ajal neid juhiseid ei ole leidnud.

"Sinivõluserohuga", mille sisemine leek on nii tugev, et taim vaid päris külmal ajal kasvada võib, pole keelatud loomingulisi katseid teha (eelnevalt reanimatsiooni naabrusesse kolides). Kindlam on siiski talvel lihtsalt jalad soojalt sisse mässida ja asja rahulikult võtta.

Lugu siin "sapiheina" kohta on aga kirja pandud selleks, et kui keegi veel mäletab mingitki juhtumit sinilille kasutusest, peaks ta selle üles kirjutama ja kasvõi rahvaluulemuuseumi saatma (või siit mesinikule meilima). Sest iga taime õigeid nippe uuesti välja arvestada on seda kergem, mida arvukamaid teetähiseid varem on jäänud.

Kasutamine: ei ole soovitav tarvitada muul, kui teaduslikul otstarbel.